Контркультура - скачать книги или читать онлайн. Страница 16

Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtlikum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata. Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata. Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.

Life regularly brings us so much of unexpected, and the most of it is unpleasant, and sometimes really terrifying, taking away all our strength and breaking us. And then, when we appear in an extremely desperate situation and suppose that it just could not been worse, we have take much harder trials and tests. Only when having lost everything, we start understanding and being aware of the real values of life, of what is significant and what only lasts for a certain time period.

Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

Kuhu unistused meid viivad?

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.

“Palveränd” on ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja (1096 -1099) kroonikal, mille autorid kirjeldatud sündmustes ka vahetult osalesid. Raamatu peategelaseks on noor relvakandja, kes suundub koos Toulouse’i krahvi väega Palestiinat moslemite käest vabastama. Teda ootavad ees katsumused, mille käigus selgub, et ristiretkel on mitu mõõdet ja et uskmatute võitmiseks tuleb esmalt võita iseennast. Peategelane näeb linnu, mille sarnaseid läänemaailmas ei leidu, samuti tuleb temal ja ta relvavendadel vastamisi seista täiesti uut tüüpi sõjapidamisega. Lisaks tuleb tal osaleda normannide ja basileus Alexios I vahelises võimuvõitluses, kus ei kehti ükski reegel ja kus kõik figuurid käivad kõikidel väljadel. Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan “Valge kuningriik” pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. “Palverännu” kirjutamiseks kogus ta materjali kümmekond aastat ning käis ära peamistes Püha Maa lahingupaikades.

Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast.

Mehis Heinsaare maagilise alatooniga lühiproosa. Raamat on pärjatud Betti Alveri kirjandusauhinnaga.

Raamatu peategelane on Oskar, kes lõpetas äsja lasteaia ja valmistub kooli minekuks.

Raamatu peategelaseks on noor Juhan Viiding, nagu teda on näinud ja mäletab õde Mari Tarand. Autor on teadlikult vältinud materjali kogumist kaugemalt, Juhani sõprade ja teekaaslaste suust, mistõttu on tegemist väga isikliku elulooga, pigem mälestusteraamatuga. Kirjutatud on perest ja kodust, pinnasest, kus tulevane luuletaja kasvas.

Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.